Isn't something missing?

No ma ei teagi millest alustada? Ehk sellest, et ma olen haige, mu pea valutab kohutavalt, mul on igasugused palaviku sümptomid olemas, aga mul on alajahtumine? Hüpotermia rokib.
Peaks mainima, et taimetoitlus hakkas tõesti mu immuunsüsteemile peale. Haigus algas mingisuguse imeliku peavaluga ja siis oli selline minestamise tunne. Lõpuks tohtisin koju minna ja selle hüpotermia juures, mis mul on, oli mu palavik 36,8 ning mul oli tunne, et ma olen suremas.
Alles hiljem, öösel umbes kell 12 hakkas palavik alanema ja mul oli see jõudnud 35,5'ni, mis on isegi päris normaalne juba. Vahepeal on see isegi alaneda jõudnud, kuid peavalud säilivad endiselt ja samuti ka liigese ja krambisarnased valud.
Ja kõik need päevad olen ma endiselt filme vaadanud kuigi täna otsustasin rohkem inimestega kommunikeerida ning läksin foorumitesse kus ma varem päris aktiivne olin. Kuid mu pea on ideedest tühi. Ma ei tea mida kirjutada, öelda või isegi teha, niisiis kuulan ma oma peavaluga muusikat. Lamedat muusikat isegi.
Niiet vsoo. Kõik.

Rohkem

Ma ei olegi kindel kes seda blogi üldse loeb kuid see selleks.
Kirjutan siis.

Minu elus, nagu arvata oligi, pole selle lühikese aja jooksul mitte midagi toimunud. Vähemalt mitte midagi märkimisväärset ega huvitavat.
Elan täiesti tavalise inimese elu, käisin eile kooriga esinemas, sain muusikakooli tunnistusele viied (üllatav, kuid isegi selle ühe kuuga teenisin ära kaks toredat hinnet, 5. Usun, et õpetaja tegi seda haledusest sest ma ei oska enam mitte midagi), tõmbasin oma arvutisse igasuguseid uusi filme ning ma tunnen ennast tühjalt.
Viimasel ajal, tänu õudusfilmidele, kui neid üldse nii nimetada saab, pole ma üldse endast välja läinudki. Mul on vahepeal selliseid hooge olnud (mõni kahtlustab, et bipolaarne, mõni kaalutleb skisofreeniat, oleneb jälle kuidas ma mida teen).

Seega jah, endiselt igav elu. Kuid Jõulud on saabumas ja pärast tüli vanema vennaga ei teagi kuidas me üldse neid pidama hakkame. Sest ma usun, et ma ei julge ega taha talle enam otsa vaadata, sest ma juba tean, et ta ei salli mind. Sest ma olen Mina ise, riietun süngelt ja ei ole nagu tema tüdruk ja teised sõbrannad. Tunnen ennast alati sellepärast idiootsena ja alati on tahe ennast muuta nendesarnaseks. Ja ma üritasin seda teha, kuid see katse ebaõnnestus. Ma hakkasin musta veelgi rohkem kandma (kuigi täna leidsin teise pluusi, mida kandsin tund aega. Siis vahetasin selle musta vastu välja).

Kuid viimase posti kirjutamisest pole Mitte midagi juhtunud. Tõesti. Üks sõbranna käib pinda, et ma olen liiga üksi ja see võib olla ka põhjus, miks ma nii "emo" olen. Siis tahab ta, et ma saaksin vaheajal ühega oma eksidest kokku. kuigi see ei tekita minus ebamugavust, ei ole mul lihtsalt tahtmist minna ja kolada selle poisiga (olgu, mehega) ringi. See on masendav. Armastus ei ole minu jaoks. Jaaah, vahepeal tunnen küll nõmedalt ja tunnistan iseendale ka, et mul oleks vist tõesti kedagi enda juurde vaja, kuid see tunne kaob kohe kui olen omale need sõnad meelde tuletanud. Ma ei seedi seda asja. See on mõttetu ajaraiskamine.
Ning mulle soovitati täna igasutuste ulmefilmide ja õudus actionite asemel romantilisi filme vaadata. Appi kui armas oli see, et tal vajus suu lahti kui ma ütlesin, et olen vaadanud paar korda mõnda romantilist filmi (Step up 1-3 loeb ka, eks?).

Lisaks on mul kindlaks määratud see, et ma lähen haiglasse. Ja mitte kõigest opile, vaid nüüd kirjutati mulle ju ka antidepressandid välja, kuid ma veensin ema, et mul ei ole neid vaja. Ei olegi. Ma saan ideaalselt oma probleemidega hakkama ja kui ma isegi tulevikus ennast lõikuma hakkan (jälle), siis on see Minu oma asi. Pagan, see on minu nahk, kuhu jäävad need armid. Ega ma ju teisi ei lõika, eks ole? Või siis hoian ennast tagasi nagu ma juba oma neli-viis aastat teinud olen. Piisavalt paljud asjad on õpetanud mind ennast vaos hoidma.

Varsti on ka jõulud. Kui ma nüüd kirjutan igast asjast mis minuga viimasel ajal juhtunud on, siis sellest ka. Jõulud. Ma ei ütleks küll, et need mu lemmikpühad on, kuid nad on toredad. Ma sain enda tuppa ka ühe valge kuuse ja see on päris nunnu. Küll aga pole see minu oma. Seevastu tean ma, et ma ei saa see aasta erilisi kinke sest ema tegi remonti ja kogu raha läks sellele. Ega ma ei küsi ka midagi. Ta lubas, et ma saan sünnipäevaks uue süntesaatori (olgugi, et ma eelistaksin klaverit. Ehitaksin kasvõi ise omale rõdu, et see siia ära mahutada) ja pealegi pean ma oma uut diivanit, tapeeti, imelikku kappi kuhu mahuvad ära kõik mu riided ning igasugu muu kammajaa kingitusteks. Mul poleks mitte midagi selle vastu kui ta kingiks mulle uue keeleneedi. Või siis tavalise huuleneedi ja kanüüli ning ma teeksin omale ise midagi toredat.

See ongi vist kõik. Ma tunnen kaasa lugejatele. Ma ise ka ei viitsiks kellegi võõra loba lugeda.

Bai bai ja häid jõule.