tartu tartu tartu

Klassiekskursioon oli tore, tõesti oli.
Ärkasin täna kell kuus hommikul ning kaheksaks seisin juba perroonil ja ootasin rongi. Teel Tartusse kuulasin enamasti muusikat, kuid siis, kui hakkasime oma sihtmärgini jõudma, "ärkasime" ellu ning hakkasime naljatama.
Esialgu läksime Eesti Rahva muuseumisse, kus räägiti sellest lossist/mõisast, mis on praeguseks lagunenud, järvest ning paljudest muudest asjadest. Mulle ei jäänud kogu tekst kahjuks meelde, aga ma sain siiski sinna torni üles ronida ja seal paar pilti teha.
Seejärel oli meil neli tundi vaba aega ja mina, Anu, Mario ja Meriliin suundusime kesklinna, kus me tšillisime enamus ajast Kaubamajas ning selle ümbruses. Peaks mainima, et Tartus on neetult kallid asjad. Ma võtsin ainult 11 euri kaasa ja ainult 1 on alles. Või on asi minus... Hoopis mina peaksin olema vist säästlikum.
Kui kell neli sai, läksime vanalinna ning seal jätkus meie ekskursioon. Tegin jälle mõned pildid kujudest (kahjuks ei jäänud jälle kogu tekst mulle pähe), kuid see oli huvitav. Ma kuulasin suu lahti vahepeal, hehe. Ajalugu on alati kütkestav olnud.
Vanalinnas leidsin muusikapoe, kus tahtsin omale kitarrikeeli osta, kuid nagu ma ütlesin, olid liiga kallid asjad seal ja mul ei jätkunud enam nende jaoks raha. Hale tegelane olen, tõesti, kuid mis siis ikka. Küll ma kunagi muretsen omale need keeled!
Tagasiteel raudteejaama ostsin omale küpsiseid ja teed ning siis läksimegi rongi ootama.
Tagasisõit oli ausaltöeldes igav. Mario jäi Tartusse, Anu läks Jõgeval maha ning Meriliin istus omaette. Nagu minagi. Ja kuulasin kogu tee muusikat ning pugisin Dominot (neist on saanud mu lemmikküpsised).

Ja see on kõik. Kunagi lisan pildid ka :D

Tallinn tallinn tallinn

Üle pika aja käisin seal.
Kõik oli tore, välja arvatud muidugi sinnasõit. Liisi lihtsalt oskab nii palju rääkida, et väsitas lausa ära. Lõpuks ütlesingi talle kõva häälega "tee meile kõigile teene ja pane oma suu kinni." Ausaltöeldes ma isegi kahtlustasin tüli, mida meil vaja ei olnud. Õnneks teab ta isegi oma lobapidamatusest ning paar korda talle samamoodi öelnud, jäigi ta lõpuks vait (kolm peatust tallinnani oli jäänud).
Tallinnas saime kokku Jaanusega, blondi poisiga ja siis Marioga (keda ma alguses pidasin selleks blondiks poisiks, kelle nime ma ei mäleta/tea). Alguses läksime poodi, kus nad ostsid omale õlu ja mina Liisiga omale teed ja saiakesi (ma arvan, et Liis lihtsalt ei tahtnud minu pärast juua või ta häbenes. Ta on 18 täis). Seejärel suundusime Hirveparki, kus ma oma saiakestele otsa peale tegin ning natuke aega räägiti nalju. Aga vot mina suutsin eralduda väga kiiresti. Istusin ühele pingiotsale sest mu pea hakkas järsku ringi käima ning isegi valutama. Lõppkokkuvõttes olid "tähekesed" ka silmade ette tekkinud. Neid ilmselt jahmatas see, kuidas ma täiesti tühja pilguga paljast õhku vahin ning lõpuks neile üldse selja pöörasin ja silmad kinni panin.
"nimetu" blond tüüp isegi mainis, et ma näen kuidagi väga kahvatu välja.
Peagi liikusime edasi Solarisse, kus me otsisime Liisiga omale uusi kõrvaklappe. Neid me seal ei leidnud seega läksime rutuga Virru. Poisid jäid samal ajal vaatama kuidas mingisugune onu pihustitega imetööd (maale) teeb. Need olid tõesti lahedad. Me saime oma kõrvaklapid ostetud ning seejärel suundusime Koplisse (Sitsi peatusse), kus me käisime jälle poes. Ostsin omale kaks Lotte maasikamahla ning läksime siis ühele väikesele kossuplatsile, kus oli mingisugune väike punt inimesi, Nimetu poisi ja Mario sõbrad. Alguses kahtlustasin, et nad on ülbed, kaks tüdrukut ja kaks poissi, kuid mõne aja pärast veendusin, et nii see ei ole. Viskasin ka natuke korvi ja siis läksime tagasi trammipeatusse (okei, alguses käisime jälle poes läbi ja ma ostsin omale krõpsupaki). Mõne aja pärast oligi tarmm saabunud ning me sõitsime Baltijaama, kus me läksime rongile.
Seal jätsime poistega hüvasti ja sõitsimegi koju.
Tore oli, ausalt. Ilmselt kobime Liisiga homme tagasi linna ja saame nendega jälle kokku.

Siiamaani kõik. :)

Graverobber, graverobber

Ma hakkangi postitama. Mingisugune ime küll. Kuid see ei tähenda veel, et ma seda igapäevaselt teeks. Võimalik, et juba homme unustan ma midagi siia kirjutada ning siis kandubki uus sissekanne kuudetagustesse päevadesse. Lõbus, eks? Ma lihtsalt ei leia mitte midagi oma elus nii huvitavat, mis vääriks internetis avalikustamist. Ainult kurtmist, kuid keegi ju ei viitsi olla eriline nutuõlg.

Minu (ilmselt AINSAKS kõige häirivamaks FAKTORIKS) on suured tujumuutused.
Ma tunnen masendust koguaeg. Isegi siis kui ma naeran, kõht kõveras, on sellest mingisugune tore must plekk ajus ikka veel alles ja niipea, kui see naer lõpeb, domineerib jälle see "tore" tuju. See ei ole nii tore kusjuures. Väga paljud on mulle öelnud, et ma peaksin avatud olema. Seda ma ju tegelikult olen, kuid neile ilmselt sellest ei piisa.
Ma ei teagi täpselt millest minu masendus tingitud on. Ma võin kuulata head ja lemmikut muusikat, vaadata komöödiaid ning teha mida iganes ja üritada tõsta mu tuju, kuid positiivsus ei jää mitte kunagi kauaks minu sisse/ajju/kuhuiganes. Siit tuleb välja üks tõsiasi, mida ma avastasin tegelikult päris ammu ja mida VÄGA paljud ilmselt uskuda ei tahagi.

Ma ei mäleta millal ma viimati ennast ÕNNELIKUNA tundsin.

Tõsi küll, ma võin naerda ennast segaseks ja seni, kuni pisarad silma tulevad või lasen püksi, aga fuck that.

Jah, nüüd võikski kurtma jääda, aga ma ei tee seda. Selle jaoks on olemas isiksus nimega Mina Ise.

That is all.

Vampire Exorcism

Ei, tegelikult ei ajanud ma mitte mingisuguselt vampiirilt hinge välja, lihtsalt mulle meeldib see tore ja sünge meloodia (rohkem küll muusikavideo). On ju ammuteada, et ma kuulan selle metali kõrvalt gootit ja isegi industriale jms.

Üle pika aja ka mingisugune sissekanne.
Õppisin täna pmst kogu aja kui ma koolist koju tulin. Alguses võtsin läbi füüsika, millest ma nagunii suurt midagi ei mõista, siis õppisin matemaatikat ning oh seda imet, ma sain MIDAGI selgeks! Üle pika aja. Nii hea tunne on.
Ning seejärel võtsin läbi inglise keele, milles homme töö tuleb. I feel speccul. Smart, too.

Ja ma sain kaks nätsupakki. Kusjuures see on kõige põhilisem homse päeva juures. Proovin ainult seda närida ja muud midagi mitte süüa. Sellest peaks tulema siis selline kerge "Paastumine" kui seda nii üldse nimetada saab. Igaksjuhuks kannan pudelit veega ka kaasas. Dieedipidamine ei ole aga üldse mingisuguseid edusamme toonud. Jaaaah, ma peangi dieeti. Nüüdsest.
Vaatab, kas saan oma soovitud kaalu või mitte (tegelikult ma isegi ei oska kahtlustada palju ma üldse kaalun, kuid arvan, et midagi üle 200, võimalik, et natuke isegi rohkem). Tahaks mingisugust muutust oma välimuses teha. Siiamaani olen ma tulnud ainult mustade juuste peale, kuid selle jaoks tahan ma natuke enda omi veel kasvatada. Jälle igatsen oma pikki juukseid. Nõme, et ma need Nii ära rikkusin ja eelmisel aastal lasin taas ära lõigata. Praeguseks oleksid nad ilmselt kaks korda pikemad kui praegu. Oh well, vigadest õitakse, mitte et ma seda tegelikult teeksin.

Üle pika pika aja

Ma luban, et ma hakkan rohkem postitama. Ma luban. Ja üritan seda lubadust pidada.
Viimane postitus oli tehtud 11 jaanuaril ning selle ajaga on piisavalt palju asju juhtunud.
Näiteks seitse päeva pärast seda sain ma seitsmeteistkümne aastaseks ja me käisime Annuga linnas seda tähistamas (täpsemalt tema blogist).
Veebruaris ei toimunud mitte midagi, mida võiks nimetada huvitavaks. Mu elu on lihtsalt liiga igav, et midagi huvitavat olla saaks.
Ja Märts - tore kuu, lumi sulab, päike särab ja mida kõike veel! Ma käisin nädal aega tagasi opil, kurk on megavalus, rääkida eriti ei saa ja kui saangi, siis on see tänu valuvaigistitele, mis mõjuvad kõigest paar tundi.
Paar päeva tagasi käis mul koolikaaslane külas.
Alguses vaatasime Marioga filmi ("Vampires suck") ning siis otsustasime midagi ette võtta. Panime kaamera tööle ja läksime Chatroulette, kus saime tuttavaks ühe prantslasega. Suht lõbus oli temaga.
Asja tegi lõbusamaks see, kui Mario pani juuksepikendused pähe ning läks siis kaamera ette. Kusjuures ta jättis endast väga Naiseliku mulje ning see prantslane jäi ka seda uskuma.
Oeh, oskaks ma asju nii huvitavalt kirja panna nagu näiteks minu sõbrad seda teevad, siis oleks teistel ka seda vist tore lugeda, aga... Aga kuna ma ei ole isegi mingisugune eriline kirjanik, siis vaevalt, et see unistus üldse kunagi täitub.

Olgu, vb täna õhtul täidan jälle seda blogi. VB. Edu mulle sellega. :D

Leech jar

Ma ei teagi kuidas alustada ja mida kirjutada. Ausalt öeldes puuduvad mul ideed, mis ongi minu peaaegu tühja blogi põhjuseks. Mul ei ole oma igavast elust mitte midagi siia kirjutada.
Aga ma alustan siis sellest, et vahepeal oli vaheaeg, millest suurema osa olin mina haige ega saanud nautida pikka und sest ärkasin alati iga paari tunni tagant, sest mul kurk valutas ja nohu ei lasknud hingata. Hüpotermiaga on väga raske palavikku saavutada niisamuti. Veetsin enamus päevadest kell viis-kuus ärgates teleka taga alguses ning siis vaatasin, kuidas ülejäänud perekond tõuseb. Kuna multifilmid olid toredad, siis oli minu meeleolu ka natuke parem.
Niisiis - üldiselt möödus terve minu vaheaeg lihtsalt arvuti taga passides, sest välja minna ma ju ei saanud. 


Paar päeva pärast uut aastat toimus siin tulekahju. Kõik, kes seda pealt nägid, olid liiga paanikas ja mina olin ainus, kes rahulikuna tegutses. Kutsusin tuletõrjujad välja, kes kustutasid tuld oma kolm tundi, lõpetades öösel siis kui ma juba magama jäin.
Ja järgmise päeva õhtul oli sama lugu. Tulekahju oli uuesti alanud, ka teadmatutel põhjustel. Olin esimene, kes seda märkas, ning kutsusin jälle tuletõrje välja, kes tulid seekord kiiremini kui eelmisel päeval. Teavitasin lahkesti ka põleva sauna omanikke, minnes oma suureks meeleheaks saunale väga lähedalt mööda. 
Siit see action lõpebki.


Ma sain omale tehtud uue needi - seekord proffi juures ja pärast seda oli kool. Väsitav, sest me kõik oleme ju harjunud ärkama kell 12 ja magama minema umbes samal ajal, võib-olla hiljemgi. Oleneb kuidas keegi. Mina aga armastan magada ja see tähendab vaid seda, et mina kobisin tuttu mingi kella 1-2 aeg ja ärkasin keskpäeval. 
Hiljuti avastasin aga jälle kui kohutavalt hea ja andekas Emilie Autumn on. Olen veetnud juba mitu päeva enamasti tema muusikat kuulates. Lemmikuteks on kujunenud "Leech jar" ja "Syringe". Ülitoredad viiuli ja klavessiini instrumentaallood. Kohutav, kuidas need enne magamaminekut kummitama hakkasid. Tänu temale on suurenenud minu armastus korsettide vastu ka, mis tähendab, et ma ilmselt muretsen omale tulevikus veel ühe, seekord terastraatidega. Loodan, et nad pigistavad hinge kinni, sest mul ei ole mitte midagi targemat nagunii teha.


Koolist aga nii palju:
Üle pika aja oli tore näha oma sõpru ja oli tore käia kooris. Ma oskan laulda. Milline ime! Sain inglise keele nelja ka eile. Oleks võinud tegelikult paremini minna, kuid mis teha. Ma ei ole tark, et omale viisi lubada. Liiga loll selliste asjade jaoks ilmselt. 
Ning selle väsimusega kaasnes tujulangus, mis on mul juba üle tunni aja olnud. Ei rõõmusta ka mõte, et varsti on sünnipäev ja ma saan jälle aasta vanemaks. Jääksin meelsasti alati lapseks. Nii on vähem muresid ja vastutusi. Aasta pärast hakkavad ju väikesed lapsed minu taldu lakkuma, paludes, et ma neile suitsu ostaksin. Masendav. Rikuvad oma tervist nii. 
Lisaks osalen ma jälle ühel kirjandusvõistlusel mis ei edene nii hästi. Jumal tänatud, et see on tavaline, mitte selline nagu NaNoWriMo sest vastasel juhul ma lihtsalt kirjutaks nii palju, et viskaks omal sussid taeva poole püsti. 


Plehh, selle masendunud tujuga vaatan ma oma sõprade pilte ja mõtlen 'Kui täiuslikud nad on!' ja samal ajal suureneb viha enese vastu sest minu ego on langenud mitme protsendi võrra ja ammugi ei pea ma ennast teistesarnaseks. Aga ma ei hakka emotsionaalseid asju siia kirjutama. Liiga mõttetu tekst oleks. 

Isn't something missing?

No ma ei teagi millest alustada? Ehk sellest, et ma olen haige, mu pea valutab kohutavalt, mul on igasugused palaviku sümptomid olemas, aga mul on alajahtumine? Hüpotermia rokib.
Peaks mainima, et taimetoitlus hakkas tõesti mu immuunsüsteemile peale. Haigus algas mingisuguse imeliku peavaluga ja siis oli selline minestamise tunne. Lõpuks tohtisin koju minna ja selle hüpotermia juures, mis mul on, oli mu palavik 36,8 ning mul oli tunne, et ma olen suremas.
Alles hiljem, öösel umbes kell 12 hakkas palavik alanema ja mul oli see jõudnud 35,5'ni, mis on isegi päris normaalne juba. Vahepeal on see isegi alaneda jõudnud, kuid peavalud säilivad endiselt ja samuti ka liigese ja krambisarnased valud.
Ja kõik need päevad olen ma endiselt filme vaadanud kuigi täna otsustasin rohkem inimestega kommunikeerida ning läksin foorumitesse kus ma varem päris aktiivne olin. Kuid mu pea on ideedest tühi. Ma ei tea mida kirjutada, öelda või isegi teha, niisiis kuulan ma oma peavaluga muusikat. Lamedat muusikat isegi.
Niiet vsoo. Kõik.