Graverobber, graverobber

Ma hakkangi postitama. Mingisugune ime küll. Kuid see ei tähenda veel, et ma seda igapäevaselt teeks. Võimalik, et juba homme unustan ma midagi siia kirjutada ning siis kandubki uus sissekanne kuudetagustesse päevadesse. Lõbus, eks? Ma lihtsalt ei leia mitte midagi oma elus nii huvitavat, mis vääriks internetis avalikustamist. Ainult kurtmist, kuid keegi ju ei viitsi olla eriline nutuõlg.

Minu (ilmselt AINSAKS kõige häirivamaks FAKTORIKS) on suured tujumuutused.
Ma tunnen masendust koguaeg. Isegi siis kui ma naeran, kõht kõveras, on sellest mingisugune tore must plekk ajus ikka veel alles ja niipea, kui see naer lõpeb, domineerib jälle see "tore" tuju. See ei ole nii tore kusjuures. Väga paljud on mulle öelnud, et ma peaksin avatud olema. Seda ma ju tegelikult olen, kuid neile ilmselt sellest ei piisa.
Ma ei teagi täpselt millest minu masendus tingitud on. Ma võin kuulata head ja lemmikut muusikat, vaadata komöödiaid ning teha mida iganes ja üritada tõsta mu tuju, kuid positiivsus ei jää mitte kunagi kauaks minu sisse/ajju/kuhuiganes. Siit tuleb välja üks tõsiasi, mida ma avastasin tegelikult päris ammu ja mida VÄGA paljud ilmselt uskuda ei tahagi.

Ma ei mäleta millal ma viimati ennast ÕNNELIKUNA tundsin.

Tõsi küll, ma võin naerda ennast segaseks ja seni, kuni pisarad silma tulevad või lasen püksi, aga fuck that.

Jah, nüüd võikski kurtma jääda, aga ma ei tee seda. Selle jaoks on olemas isiksus nimega Mina Ise.

That is all.