Aga ma alustan siis sellest, et vahepeal oli vaheaeg, millest suurema osa olin mina haige ega saanud nautida pikka und sest ärkasin alati iga paari tunni tagant, sest mul kurk valutas ja nohu ei lasknud hingata. Hüpotermiaga on väga raske palavikku saavutada niisamuti. Veetsin enamus päevadest kell viis-kuus ärgates teleka taga alguses ning siis vaatasin, kuidas ülejäänud perekond tõuseb. Kuna multifilmid olid toredad, siis oli minu meeleolu ka natuke parem.
Niisiis - üldiselt möödus terve minu vaheaeg lihtsalt arvuti taga passides, sest välja minna ma ju ei saanud.
Paar päeva pärast uut aastat toimus siin tulekahju. Kõik, kes seda pealt nägid, olid liiga paanikas ja mina olin ainus, kes rahulikuna tegutses. Kutsusin tuletõrjujad välja, kes kustutasid tuld oma kolm tundi, lõpetades öösel siis kui ma juba magama jäin.
Ja järgmise päeva õhtul oli sama lugu. Tulekahju oli uuesti alanud, ka teadmatutel põhjustel. Olin esimene, kes seda märkas, ning kutsusin jälle tuletõrje välja, kes tulid seekord kiiremini kui eelmisel päeval. Teavitasin lahkesti ka põleva sauna omanikke, minnes oma suureks meeleheaks saunale väga lähedalt mööda.
Siit see action lõpebki.
Ma sain omale tehtud uue needi - seekord proffi juures ja pärast seda oli kool. Väsitav, sest me kõik oleme ju harjunud ärkama kell 12 ja magama minema umbes samal ajal, võib-olla hiljemgi. Oleneb kuidas keegi. Mina aga armastan magada ja see tähendab vaid seda, et mina kobisin tuttu mingi kella 1-2 aeg ja ärkasin keskpäeval.
Hiljuti avastasin aga jälle kui kohutavalt hea ja andekas Emilie Autumn on. Olen veetnud juba mitu päeva enamasti tema muusikat kuulates. Lemmikuteks on kujunenud "Leech jar" ja "Syringe". Ülitoredad viiuli ja klavessiini instrumentaallood. Kohutav, kuidas need enne magamaminekut kummitama hakkasid. Tänu temale on suurenenud minu armastus korsettide vastu ka, mis tähendab, et ma ilmselt muretsen omale tulevikus veel ühe, seekord terastraatidega. Loodan, et nad pigistavad hinge kinni, sest mul ei ole mitte midagi targemat nagunii teha.
Koolist aga nii palju:
Üle pika aja oli tore näha oma sõpru ja oli tore käia kooris. Ma oskan laulda. Milline ime! Sain inglise keele nelja ka eile. Oleks võinud tegelikult paremini minna, kuid mis teha. Ma ei ole tark, et omale viisi lubada. Liiga loll selliste asjade jaoks ilmselt.
Ning selle väsimusega kaasnes tujulangus, mis on mul juba üle tunni aja olnud. Ei rõõmusta ka mõte, et varsti on sünnipäev ja ma saan jälle aasta vanemaks. Jääksin meelsasti alati lapseks. Nii on vähem muresid ja vastutusi. Aasta pärast hakkavad ju väikesed lapsed minu taldu lakkuma, paludes, et ma neile suitsu ostaksin. Masendav. Rikuvad oma tervist nii.
Lisaks osalen ma jälle ühel kirjandusvõistlusel mis ei edene nii hästi. Jumal tänatud, et see on tavaline, mitte selline nagu NaNoWriMo sest vastasel juhul ma lihtsalt kirjutaks nii palju, et viskaks omal sussid taeva poole püsti.
Plehh, selle masendunud tujuga vaatan ma oma sõprade pilte ja mõtlen 'Kui täiuslikud nad on!' ja samal ajal suureneb viha enese vastu sest minu ego on langenud mitme protsendi võrra ja ammugi ei pea ma ennast teistesarnaseks. Aga ma ei hakka emotsionaalseid asju siia kirjutama. Liiga mõttetu tekst oleks.
