INGRID

Pühendan selle postituse inimesele, kelle nime ma sinna ülevale pealkirja lisasin.
Niisiis, Ingrid.
Ma tulin Jänedale viiendast klassist. Mäletan täpselt, et siis me eriti ei suhelnud ja siis kutsusite te mind kevadel poole veel nõiaks ka kui ma mingisuguseid imelikke trikke esitasin teile. Neist ma aga enam midagi ei mäleta. Eriti ma enam ei mäleta selle kohta. Me isegi ei vahetanud paari sõnakestki ja põhimõtteliselt möödusime me üksteisest nii, nagu ei eksisteeriks me üldse üksteise jaoks.
Kuues klass möödus ka nii. Me suhtlesime vahel harva. Ilmselt oli see mingisuguses tunnis või vahetunnis ja kuna sa oled endistviisi mu venna klassiõde, siis jahm...
Aga alles seitsmendas, kui Taimi meie kooli tuli ja mina, samuti kui üks uus õpilane, võtsin ta kiirelt oma 'tiiva' alla. Paar päeva hiljem tulid sa ka meie juurde rääkima. Ise sa põhjendasid ennast nii, et sa tahtsid näha kes on see uus tüdruk, kes meie kooli tuli. Aga tead mis? Ma mäletan sind endiselt sellisena nagu sa olid. Breketitega ja pruunide juustega. Peaks mainima, et sa näed blondina palju parem välja. :)
Aga pärast seda kui sa meiega ühinesid, hakkasime me rohkem suhtlema. Ma olen endistviisi üllatunud, et kuidas sa suutsid üle elada minu muutuse. Ma olin ju tol ajal muutunud täiesti mässumeelseks, sõimasin, protestisin kõige vastu valjuhäälselt ja pmst kehastasin poissi tüdruku nahas. Muhe, kas pole? Sellegi poolest olen ma sulle tänulik, et sa olemas oled ja minuga endiselt suhtled, sest tänu sinule on minu elu sellise pöörde võtnud ja on ainult väheseid inimesi, kes minu elu on mõjutanud. Ja üks neist vähestest oled sina. Pea seda meeles, sest ma ei ütle seda enam kunagi.
Lisaks sellele, on sinuga veedetud aastad väga toredad olnud. Me koos avasatsime, et oskame laulda kõrge häälega ning me oleme koos läbi elanud igasuguseid asju. Kui me koos kusagil oleme, siis olen mina enamasti see, kes meil margi alati teeb ja sina oled millegi pärast rahulik. Isegi uskumatu, et me üldse sõbrad suudame olla, sest nagu sa Viru katusel ütlesid, siis me oleme nii üllatavalt erinevad, et see on üldse imelik, et me koos sõbrad oleme. Aga oleme ju!
Meil on sinuga olnud alati nii lahedad ideed. Või lahedad teod. Kasvõi see, et tõmbasime spordipäeval enamuste ees omale mingisugust pulbrit ninna ja tegelesime oma asjadega edasi. Sa oled kannatlik ja aus. Nagu Ausid ikka, kas pole? :D
Lisaks sellele ma mäletan meie lahedaid retki mööda Jänedat. Kord olime järve ääres, siis olime igal pool mujal. Ka mäletan me sinuga koos jõime. Seda kus aga võimalik. Kord sinu korteris, siis Taimi juures ja siis sa jõudsid täis peaga kooli diskole. Ja jäid vahele XD XD  ja tead mis, ma ei taha enam seda teha. o_o XD Ma mõtlen joomist. Aga ma usun, et kuna sa oled niisugune hea südamesõbranna (mis siis, et ma sulle ei hakka oma südant puistama) siis võime kunagi koos juua. Jälle :3
Nii, mida ma veel siia kirjutan?
Noh, sinuga on nii lahe pedepoisse fännata, sinuga on lahe neid imelikke fotosessioone teha ja sind on väga lahe meikida ja muudmoodi sind retsida. Ahjaa, lisaks sellele vihkasid sa mu lemmikmuusikali. No tead küll, see kus see laulja torkas omal keset lava silmad küüntega välja. Aga sa pead nõustuma, tal on imeline hääl!
Ning lisaks sellele kõigele - mina ja sina hakkame nüüd KOOS tantsima. Kuid seekord mitte koolis, keset saali ja nii, et KÕIK näevad meie jaburaid vigu, kuid sellegi poolest olid üritused lahedad, aga ei. Seekord tantsime ainult kahekesi. Vb suudame isegi kellegi juurde värbata, aga noh... kes ikka kannatab välja meie idiootsed ekstreemsused?
Ei, ausalt, sinuga on enamasti tore kõike teha. Kasvõi need imelikud emomomendid kus me mõlemad olime Emod, ka need olid omal moel lahedad sest me mõlemad elasime ju need jaburad asjad üle (ma pole siiamaani oma emomomentidest üle saanud, aga kedagi ei koti).
Ohjah, ja siis ma mäletan Summerit ka. Issand kuidas me nägime vaeva selle posteriga. ja issand kui nõme see minu poolt oli kui ma ära kadusin, et oma vanade tuttavatega rääkida ja hiljem tagasi tulin, kuid pidin omale mujal rahva seast koha leidma. Aga ma olin päris lava ees isegi. Ning siis ma ei leidnud sind pärast üritust üles ja sa olid mu peale VÄGA solvunud, aga me suutsime kuidagi ära leppida. Vastandid tõmbuvad, hah.
Jah, ja et siis selline sa oledki. karvane ja suleline ja vuntside ja vurrudega.

"It's Todd now, Sweeney Todd, and he will have his revenge.", "They all deserve to die!"

&

"Why so serious?"

Need on mul vist eluaegsed lemmiktsitaadid. Sweeney Todd ja The Joker on lihtsalt liiga head, kuigi see ei puuduta eriliselt tänast "põhiteemat" selle kohta, mida ma kavatsen kirjutada.
Täna oli koolis retsimine. See oli tõepoolest kuidagi hiljapeale kisutud, kuid vähemalt oli hakanud lund sadama. Praegugi veel natuke sajab ja minu tore roheline aed on muutunud nüüd valgeks. Imekombel jõudsin ma isegi õigel ajal oma kaamera haarata ja sellega mõned pildid lumesajust klõpsata. Lumi, lumi, LUMI on lihtsalt ülitore asi. Ja see tähendab, et varsti tuleb talv ja talvel on minu sünnipäev. Masendav tegelikult.
Igatahes -retsimisest. Seda kõike lühidalt kirjeldades siis: meile topiti selga mingisugused valged kosmosekostüümid, joonistati nina ja vurrud, maaliti ka korralikud kulmud peale. Mõni sai omale lopsaka ükskulmu. Seejärel pritsiti meid küüslaugumahlaga, viidi aulasse ja me pidime seal hammastega kinni hoides pisikest kalakest edasi andma. Kaotajad pidid igaüks ühe kalakese ära sööma. Surnud muidugi, kuid sellegi poolest ajas mul juba see südame pahaks, et ma olin seda kilu hammaste vahel hoidnud. Liha ju ei söö, see ka mõjutab. Pärast seda pidime seitse ringi jooksma ümber pesapallikurika (laup vastu selle käepidet vms) ja hiljem, muna suus, ühe kukerpalli tegema. Jumal tänatud, et meie võistkond võitis. Ma ei suudaks süüa pekki, mis oli kakaoga kaetud. Meil seoti jalad ka kinni ja mina ning mu klassiõde pidime nii neljandale korrusele minema ja sealt tunni lõpust alla ka, kus me pidime kaheteistkümnendikke natuke teenindama. Viima nende kandikud ära. Sööklas lõigati meie teip lahti ja me olime taas rõõmsalt lahus. 

Lõpus tuli mingisugune "karaoke" võistlus, kus meile anti lugu, selle sõnad ja hiljem ka lipik keda järgi tegema pidi. Ja arvake ära kelle ma sain? Arnold Oksmaa ja mis kõige hullem - ma sain Merka loo, mida ma üldse esitada ei osanud. Lisaks oli nõme see, et kuna kõrvaklapid topiti veel pähe ka, siis ei kuulnud ju ise ka kuidas sa laulsid (olgu, ma kuulsin, ma tõmbasin need pisut kõrvale selleks, et natuke saalist aimu saada. Muidu ei oleks ma sõnagi suust saanud sest käed värisesid isegi kohutavalt). Pärast seda pidime laulma Justin Bieberi - Baby't kõik koos ja kirjutama 12. klassile Oodi. Pärast kuuendat tundi andsime neile vande ja nüüd olen ma Täie vaimuga gümnaasiumi õpilane. Muhe.
Ja kuna mu elu on nüüd veelgi igavam, siis ma ei ole võimeline enam mitte midagi huvitavat kirjutada.

1.

Ma isegi ei tea kuhu minu eelmine blogi kadus. Mind täitsa masendas see, et kuigi ma teadsin endaarust parooli, ei saanud ma seda kuidagi tagasi. Seetõttu tegingi uue kasutaja, briancomawhite ja üritan siin vähemalt korra päevas käia, et mõnda huvitundvat isikut kurssi viia sellega, mis minu elus toimub.
Esiteks olen ma aru saanud, et blogindus on siiski väga populaarne noorte seas ja see üllatab mind sest kui rääkida välja kõik oma mured internetis välja ja keegi tuttav loeb, siis on ju hiljem natuke imelik talle otsa vaadata. Aga ei, mina ei kavatse siin oma muresid kurtma hakata. Ja ma ei vaja ka kellegi õlga millel nutta. Elu on selle jaoks juba niigi liiga nõme ja veel nõmedamaks ei taha ma seda muuta.
Teiseks - kool imeb. Mitte sellepärast, et mõned karvased idioodid nimetavad mind emoks. Ühele tahtsin juba kallale minna, aga piirdusin vaid sellega, et võtsin sööklas hapukoore kausi ja tahtsin selle talle juustesse sisse möksida kui ta ise sekund hiljem juba põgenes, ajades ühe poisi taldriku maha, mis (loodetavasti) miljoniks killuks pudenes. Tore, ta pidi seda koristama. Kui nüüd aus olla, ootasin ma isegi kättemaksu. See jäi minu üllatuseks tuletama. Vaimustav! Ehk ta kartis, et mul on hapukoorepakk taskus? Loodame. Aga põhiline põhjus, miks ma kooli vihkan, on see, et ma pean nii vara tõusma. Ja ma tahan magada, kuid sellegi poolest pean ma ju esimese äratuskella helina saatel ennast voodist välja ajama, teekannu kohvi/tee jaoks keema panema ja ema äratama minema. Ohjaa, ma olen nii hoolas, et teen seda ise, mitte tema ei ärata mind. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et hoolimata sügavast unest ärkan ma liigagi hästi ja kiiresti (või õigemini saan voodist välja). Ja KODUSED TÖÖD! Gaah. Ei, gümnaasium on tore, aga ma EI viitsi neid teha enam. Terve see nädal on nii idiootselt laisk olnud minu puhul. Ei viitsi, ei viitsi, ei viitsi. Homo olen, mis teha.
Ja kolmas... ma ei tea. Sain koolis omale sõbrad? LOL, ma usun, et tegelikult olen nende jaoks kuidagi tüütu, aga no... See ongi vist see extra credit of being me. x3
Neljas - mul on imetore kass, kes armastab mind küünistada, mööda mu selga üles ronida ja kas minu nägu (põski) küünistada või siis küüned pähe lüüa, mu kõrvu hammustada ja pärast seda arvutiekraani närida. :)