&
"Why so serious?"
Need on mul vist eluaegsed lemmiktsitaadid. Sweeney Todd ja The Joker on lihtsalt liiga head, kuigi see ei puuduta eriliselt tänast "põhiteemat" selle kohta, mida ma kavatsen kirjutada.
Täna oli koolis retsimine. See oli tõepoolest kuidagi hiljapeale kisutud, kuid vähemalt oli hakanud lund sadama. Praegugi veel natuke sajab ja minu tore roheline aed on muutunud nüüd valgeks. Imekombel jõudsin ma isegi õigel ajal oma kaamera haarata ja sellega mõned pildid lumesajust klõpsata. Lumi, lumi, LUMI on lihtsalt ülitore asi. Ja see tähendab, et varsti tuleb talv ja talvel on minu sünnipäev. Masendav tegelikult.
Igatahes -retsimisest. Seda kõike lühidalt kirjeldades siis: meile topiti selga mingisugused valged kosmosekostüümid, joonistati nina ja vurrud, maaliti ka korralikud kulmud peale. Mõni sai omale lopsaka ükskulmu. Seejärel pritsiti meid küüslaugumahlaga, viidi aulasse ja me pidime seal hammastega kinni hoides pisikest kalakest edasi andma. Kaotajad pidid igaüks ühe kalakese ära sööma. Surnud muidugi, kuid sellegi poolest ajas mul juba see südame pahaks, et ma olin seda kilu hammaste vahel hoidnud. Liha ju ei söö, see ka mõjutab. Pärast seda pidime seitse ringi jooksma ümber pesapallikurika (laup vastu selle käepidet vms) ja hiljem, muna suus, ühe kukerpalli tegema. Jumal tänatud, et meie võistkond võitis. Ma ei suudaks süüa pekki, mis oli kakaoga kaetud. Meil seoti jalad ka kinni ja mina ning mu klassiõde pidime nii neljandale korrusele minema ja sealt tunni lõpust alla ka, kus me pidime kaheteistkümnendikke natuke teenindama. Viima nende kandikud ära. Sööklas lõigati meie teip lahti ja me olime taas rõõmsalt lahus.
Täna oli koolis retsimine. See oli tõepoolest kuidagi hiljapeale kisutud, kuid vähemalt oli hakanud lund sadama. Praegugi veel natuke sajab ja minu tore roheline aed on muutunud nüüd valgeks. Imekombel jõudsin ma isegi õigel ajal oma kaamera haarata ja sellega mõned pildid lumesajust klõpsata. Lumi, lumi, LUMI on lihtsalt ülitore asi. Ja see tähendab, et varsti tuleb talv ja talvel on minu sünnipäev. Masendav tegelikult.
Igatahes -retsimisest. Seda kõike lühidalt kirjeldades siis: meile topiti selga mingisugused valged kosmosekostüümid, joonistati nina ja vurrud, maaliti ka korralikud kulmud peale. Mõni sai omale lopsaka ükskulmu. Seejärel pritsiti meid küüslaugumahlaga, viidi aulasse ja me pidime seal hammastega kinni hoides pisikest kalakest edasi andma. Kaotajad pidid igaüks ühe kalakese ära sööma. Surnud muidugi, kuid sellegi poolest ajas mul juba see südame pahaks, et ma olin seda kilu hammaste vahel hoidnud. Liha ju ei söö, see ka mõjutab. Pärast seda pidime seitse ringi jooksma ümber pesapallikurika (laup vastu selle käepidet vms) ja hiljem, muna suus, ühe kukerpalli tegema. Jumal tänatud, et meie võistkond võitis. Ma ei suudaks süüa pekki, mis oli kakaoga kaetud. Meil seoti jalad ka kinni ja mina ning mu klassiõde pidime nii neljandale korrusele minema ja sealt tunni lõpust alla ka, kus me pidime kaheteistkümnendikke natuke teenindama. Viima nende kandikud ära. Sööklas lõigati meie teip lahti ja me olime taas rõõmsalt lahus.
Lõpus tuli mingisugune "karaoke" võistlus, kus meile anti lugu, selle sõnad ja hiljem ka lipik keda järgi tegema pidi. Ja arvake ära kelle ma sain? Arnold Oksmaa ja mis kõige hullem - ma sain Merka loo, mida ma üldse esitada ei osanud. Lisaks oli nõme see, et kuna kõrvaklapid topiti veel pähe ka, siis ei kuulnud ju ise ka kuidas sa laulsid (olgu, ma kuulsin, ma tõmbasin need pisut kõrvale selleks, et natuke saalist aimu saada. Muidu ei oleks ma sõnagi suust saanud sest käed värisesid isegi kohutavalt). Pärast seda pidime laulma Justin Bieberi - Baby't kõik koos ja kirjutama 12. klassile Oodi. Pärast kuuendat tundi andsime neile vande ja nüüd olen ma Täie vaimuga gümnaasiumi õpilane. Muhe.
Ja kuna mu elu on nüüd veelgi igavam, siis ma ei ole võimeline enam mitte midagi huvitavat kirjutada.
Ja kuna mu elu on nüüd veelgi igavam, siis ma ei ole võimeline enam mitte midagi huvitavat kirjutada.
Noh, kuhu pildid jäid?
ReplyDelete