Wee! I won!

Päris üllatav on see, et ma sain sellega hakkama ning kirjutasin üle 50 000 sõna, eks? Nüüd olen ma ametlikult määratud võitjaks (olgugi, et mul läks neetult kaua aega enne kui ma aru sain, kuidas kogu see kinnitamise asi läks, kuid see selleks). Nüüd ootan ma järgmist võistlust. Ma ei teagi, mul tekkis selline kirglik kirjutamise hoog. Ilmselt ei haju see mitte kusagile, sest nõndanimetatud kood on aktiveeritud. Ma olen lapsepõlvest kirjutanud, alustades siis väikestest luuletustest ja haikudest ning alles 11-12 aastaselt pöördusin järjejuttude poole. Masendav. Aga jah, eks me kõik läbime sellise jama perioodi, haha.
Nüüd, need, kes loevad ja need, kelle tundeid ma riivasin - ma ei kavatse seda idiootset juttu mitte kusagil avaldada. Ma tean juba lihtsalt seda vaadates, et seal on kohutavalt palju neid vigu ja sõnastus on idiootne, kuid ma olen vähemalt sellega rahul (enam ei julge lugedagi. XD)



Nii tore on, kui ma siiski võitsin midagi!

Kuid kogu selle võitmisasja juures on üks nõme asi see ka, et ma jäin haigeks. Külmetus. Ning alajahtujatel ei näita ju palavikku, mis tähendab ka seda, et hoolimata oma kohutavast nohust ja valusast kurgust (ma lähen vist operatsioonile ka), kõnnin ma suhteliselt jääkuubikuna ja üsnagi kahvatuna ringi.
Kõige toredam on muidugi see, et tänu neetidele on mul väga lahe nina nuusata ja muud actionit teha, et nohu ära kaoks. Kuid elab üle. Haigus, olgugi, et ma olin kindel, et see talv ei jää ma enam haigeks, hakkab loodetavasti üle minema.

Kõike head teile!

MA ARMASTAN PÄHKLEID!

Kuid see ei puutu teemasse.
Täna ma ei käinudki koolis. Jah, selline tola olengi. Täna läksin hoopis Jänedale, kus sain natuke aega oma endiste koolikaaslastega olla.
Ausaltöeldes oli kõik päris tore. Ingrid ei olnud muutunud, Annu oli seesama ja Valdis ka. Teised olid täpselt samasugused. Vb olid juuksed natukene pikemaks kasvnaud, ei tea. Joonlauda kaasas ei olnud.
Masendav on aga see, et olen võõrdunud neist. Teemasid leida oli hoopis teistmoodi kui varem. Raskem kui aus olla. Ühise keele leidmine polnud aga nii vaevarikas. Tean ju neid päris mitu aastat.
Kuid sellegi poolest nalja sai ning see oligi päeva kogu mõte. Mind lubati isegi üheksanda klassi kahte viimasesse tundi (just selleks ajaks ma kohale jõudsingi, olgugi, et planeerisin varasemat aega) ning seejärel suundusime kõik võimlasse, kus nad harjutasid natuke oma kava, mille liigutused olid enamasti kerged, peale esimese muidugi. Võimlas pugesime Annnuga mingisugustesse kappidesse kuni Birgit viimaks tuli ja uksed lahti tegi.
Siis me pidime välja ronima. Pff.

Pärast seda läksime tagasi kooli. Ingrid, Valeria ja mõned teised bussi ootamas ning mina ema, kes pidi mulle Jänedale järgi tulema. Seal tantsisime natuke valssi ja Inga sai mõned uued liigutused selgeks. Loodetavasti ei unusta ta need ära. Ning siis vahetasime natuke mõtteid fotosessioonide kohta. Ma ei tea, kuidas mul küll õnnestub, kuid ma üritan ise ka sellega tegelema hakata (tema tuleb esimeseks katsejänes-modelliks. Ta on mu meigikatsed nagunii üle elanud, elab ka selle).

Ning siis ongi ka kõik. Direktoriga sain imekombel hästi räägitud ja eelmise klassijuhatajaga, kes ütles, et ma olen kohutavalt kõhnaks jäänud ning siis... Jah. Vso.

pärast seda sain ma Mandleid, mis olid Indiast toodud ning olen õnnelik :)

Nii imelik on taas blogisse kirjutada, olgugi, et ideed täielikult puuduvad. Sattusin täiesti juhuslikult siia sest mulle meenus selline asi nagu Header. Ja mulle tuli pähe, et võiks seda muuta natuke, kuid siis kadusid kõik mu ideed ning ma otsustasin lihtsalt panna oma lemmiku nime, Brian Coma White sinna.

Olgu, enamusi on huvitanud mis sõnu ma loen oma msnis. Teil on õigus, need ei ole tõepoolest msnis räägitud inimestega sõnade arv. asi on selles, et ma ei viitsiks neid kokku lugeda ja teine asi see, et ma ei suhtle kellegagi nii palju. Inimesed on mu unustanud, mis on masendav, kuid vahel on see hea eelis. Mitte keegi ei sega mind siis kui ma vajan mõningaid hetki üksiolemiseks.
Niisiis, põhjus, miks ma sõnu lugesin, on NaNoWriMo. National Novel Writing Month. Kuuga oli vaja 50 000 sõna saada. Rohkemgi veel. Kuna ma rohkem ei viitsi kirjutada (seda täna), siis ma ei teegi midagi. Ületasin minimaalse piiri ning olen vaba.

Kuid see ei ole eriti asi, millest ma rääkida tahaks. Põhimõtteliselt pole minu elus mitte midagi huvitavat toimunudki kui aus olla. Värvisin juuksed vahepeal siniseks ning olin nendega umbes kolm nädalat kuni mind saadeti tagasi juuksurisse ning sunniviisiliselt pidin nõustuma oma juuste ülevärvimiseks. Praegu olen siis tumepruun, mis võib esmamuljel isegi must tunduda. Ja mulle üritatakse teha mingisugune stiilimuutus, kuid raske on uskuda, et ma suudan mustast ära öelda. aastatega on see värv mulle lihtsalt niivõrd palju külge kinni kasvanud. Raske on kanda isegi heledamaid toone, kuid ma ei hakka nüüd väitma, et ma ei Suuda selliseid riideid kanda. Näiteks oli mul seljas ükskord sarlakpunane pluus vms. Ja sinine pluus... Kuid see ei puutu asjasse.

Liigume põhjuse juurde, miks ma ei ole nii kaua siia kirjutanud. Ma ei viitsinud. Ütlen ausalt. Nagu enne mainisin, siis mul ei olnud ideid ja huvi ka puudus. Mida ma ikka kirjutaks? Igapäeva elust? See, kuidas ma üles ärkan, mis hinde ma koolis sain, milline mulje jäi jne? Vaevalt. See ei ole isegi minu enda jaoks huvitav. Kuid hetkel üritan oma aega sisustada millegagi, mis oleks vähegi kasulik. Kodused tööd on tehtud ning tõmban omale Edward Scissorhandsi alla. See on vist mingisugune tragöödia ja mõni ütles, et pisara tõi silma. Vaatab siis kuidas minu enda RAUDSED närvid sellele romantikale vastu peavad. Ma ei ole üldse selline inimene, kes kannataks tegelikult selliseid filme, kuid midagi ei saa ju öelda. Huvi tekkis ammu selle filmi vastu ning siis miks ka mitte? Kui ma isegi pillima hakkan, siis võib Tim Burton rõõmustada. Respect sellele onule.

Ning praeguseks siis kõik.

aidaa.