brian coma white

Nii imelik on taas blogisse kirjutada, olgugi, et ideed täielikult puuduvad. Sattusin täiesti juhuslikult siia sest mulle meenus selline asi nagu Header. Ja mulle tuli pähe, et võiks seda muuta natuke, kuid siis kadusid kõik mu ideed ning ma otsustasin lihtsalt panna oma lemmiku nime, Brian Coma White sinna.

Olgu, enamusi on huvitanud mis sõnu ma loen oma msnis. Teil on õigus, need ei ole tõepoolest msnis räägitud inimestega sõnade arv. asi on selles, et ma ei viitsiks neid kokku lugeda ja teine asi see, et ma ei suhtle kellegagi nii palju. Inimesed on mu unustanud, mis on masendav, kuid vahel on see hea eelis. Mitte keegi ei sega mind siis kui ma vajan mõningaid hetki üksiolemiseks.
Niisiis, põhjus, miks ma sõnu lugesin, on NaNoWriMo. National Novel Writing Month. Kuuga oli vaja 50 000 sõna saada. Rohkemgi veel. Kuna ma rohkem ei viitsi kirjutada (seda täna), siis ma ei teegi midagi. Ületasin minimaalse piiri ning olen vaba.

Kuid see ei ole eriti asi, millest ma rääkida tahaks. Põhimõtteliselt pole minu elus mitte midagi huvitavat toimunudki kui aus olla. Värvisin juuksed vahepeal siniseks ning olin nendega umbes kolm nädalat kuni mind saadeti tagasi juuksurisse ning sunniviisiliselt pidin nõustuma oma juuste ülevärvimiseks. Praegu olen siis tumepruun, mis võib esmamuljel isegi must tunduda. Ja mulle üritatakse teha mingisugune stiilimuutus, kuid raske on uskuda, et ma suudan mustast ära öelda. aastatega on see värv mulle lihtsalt niivõrd palju külge kinni kasvanud. Raske on kanda isegi heledamaid toone, kuid ma ei hakka nüüd väitma, et ma ei Suuda selliseid riideid kanda. Näiteks oli mul seljas ükskord sarlakpunane pluus vms. Ja sinine pluus... Kuid see ei puutu asjasse.

Liigume põhjuse juurde, miks ma ei ole nii kaua siia kirjutanud. Ma ei viitsinud. Ütlen ausalt. Nagu enne mainisin, siis mul ei olnud ideid ja huvi ka puudus. Mida ma ikka kirjutaks? Igapäeva elust? See, kuidas ma üles ärkan, mis hinde ma koolis sain, milline mulje jäi jne? Vaevalt. See ei ole isegi minu enda jaoks huvitav. Kuid hetkel üritan oma aega sisustada millegagi, mis oleks vähegi kasulik. Kodused tööd on tehtud ning tõmban omale Edward Scissorhandsi alla. See on vist mingisugune tragöödia ja mõni ütles, et pisara tõi silma. Vaatab siis kuidas minu enda RAUDSED närvid sellele romantikale vastu peavad. Ma ei ole üldse selline inimene, kes kannataks tegelikult selliseid filme, kuid midagi ei saa ju öelda. Huvi tekkis ammu selle filmi vastu ning siis miks ka mitte? Kui ma isegi pillima hakkan, siis võib Tim Burton rõõmustada. Respect sellele onule.

Ning praeguseks siis kõik.

aidaa.