Tallinn tallinn tallinn

Üle pika aja käisin seal.
Kõik oli tore, välja arvatud muidugi sinnasõit. Liisi lihtsalt oskab nii palju rääkida, et väsitas lausa ära. Lõpuks ütlesingi talle kõva häälega "tee meile kõigile teene ja pane oma suu kinni." Ausaltöeldes ma isegi kahtlustasin tüli, mida meil vaja ei olnud. Õnneks teab ta isegi oma lobapidamatusest ning paar korda talle samamoodi öelnud, jäigi ta lõpuks vait (kolm peatust tallinnani oli jäänud).
Tallinnas saime kokku Jaanusega, blondi poisiga ja siis Marioga (keda ma alguses pidasin selleks blondiks poisiks, kelle nime ma ei mäleta/tea). Alguses läksime poodi, kus nad ostsid omale õlu ja mina Liisiga omale teed ja saiakesi (ma arvan, et Liis lihtsalt ei tahtnud minu pärast juua või ta häbenes. Ta on 18 täis). Seejärel suundusime Hirveparki, kus ma oma saiakestele otsa peale tegin ning natuke aega räägiti nalju. Aga vot mina suutsin eralduda väga kiiresti. Istusin ühele pingiotsale sest mu pea hakkas järsku ringi käima ning isegi valutama. Lõppkokkuvõttes olid "tähekesed" ka silmade ette tekkinud. Neid ilmselt jahmatas see, kuidas ma täiesti tühja pilguga paljast õhku vahin ning lõpuks neile üldse selja pöörasin ja silmad kinni panin.
"nimetu" blond tüüp isegi mainis, et ma näen kuidagi väga kahvatu välja.
Peagi liikusime edasi Solarisse, kus me otsisime Liisiga omale uusi kõrvaklappe. Neid me seal ei leidnud seega läksime rutuga Virru. Poisid jäid samal ajal vaatama kuidas mingisugune onu pihustitega imetööd (maale) teeb. Need olid tõesti lahedad. Me saime oma kõrvaklapid ostetud ning seejärel suundusime Koplisse (Sitsi peatusse), kus me käisime jälle poes. Ostsin omale kaks Lotte maasikamahla ning läksime siis ühele väikesele kossuplatsile, kus oli mingisugune väike punt inimesi, Nimetu poisi ja Mario sõbrad. Alguses kahtlustasin, et nad on ülbed, kaks tüdrukut ja kaks poissi, kuid mõne aja pärast veendusin, et nii see ei ole. Viskasin ka natuke korvi ja siis läksime tagasi trammipeatusse (okei, alguses käisime jälle poes läbi ja ma ostsin omale krõpsupaki). Mõne aja pärast oligi tarmm saabunud ning me sõitsime Baltijaama, kus me läksime rongile.
Seal jätsime poistega hüvasti ja sõitsimegi koju.
Tore oli, ausalt. Ilmselt kobime Liisiga homme tagasi linna ja saame nendega jälle kokku.

Siiamaani kõik. :)

Graverobber, graverobber

Ma hakkangi postitama. Mingisugune ime küll. Kuid see ei tähenda veel, et ma seda igapäevaselt teeks. Võimalik, et juba homme unustan ma midagi siia kirjutada ning siis kandubki uus sissekanne kuudetagustesse päevadesse. Lõbus, eks? Ma lihtsalt ei leia mitte midagi oma elus nii huvitavat, mis vääriks internetis avalikustamist. Ainult kurtmist, kuid keegi ju ei viitsi olla eriline nutuõlg.

Minu (ilmselt AINSAKS kõige häirivamaks FAKTORIKS) on suured tujumuutused.
Ma tunnen masendust koguaeg. Isegi siis kui ma naeran, kõht kõveras, on sellest mingisugune tore must plekk ajus ikka veel alles ja niipea, kui see naer lõpeb, domineerib jälle see "tore" tuju. See ei ole nii tore kusjuures. Väga paljud on mulle öelnud, et ma peaksin avatud olema. Seda ma ju tegelikult olen, kuid neile ilmselt sellest ei piisa.
Ma ei teagi täpselt millest minu masendus tingitud on. Ma võin kuulata head ja lemmikut muusikat, vaadata komöödiaid ning teha mida iganes ja üritada tõsta mu tuju, kuid positiivsus ei jää mitte kunagi kauaks minu sisse/ajju/kuhuiganes. Siit tuleb välja üks tõsiasi, mida ma avastasin tegelikult päris ammu ja mida VÄGA paljud ilmselt uskuda ei tahagi.

Ma ei mäleta millal ma viimati ennast ÕNNELIKUNA tundsin.

Tõsi küll, ma võin naerda ennast segaseks ja seni, kuni pisarad silma tulevad või lasen püksi, aga fuck that.

Jah, nüüd võikski kurtma jääda, aga ma ei tee seda. Selle jaoks on olemas isiksus nimega Mina Ise.

That is all.

Vampire Exorcism

Ei, tegelikult ei ajanud ma mitte mingisuguselt vampiirilt hinge välja, lihtsalt mulle meeldib see tore ja sünge meloodia (rohkem küll muusikavideo). On ju ammuteada, et ma kuulan selle metali kõrvalt gootit ja isegi industriale jms.

Üle pika aja ka mingisugune sissekanne.
Õppisin täna pmst kogu aja kui ma koolist koju tulin. Alguses võtsin läbi füüsika, millest ma nagunii suurt midagi ei mõista, siis õppisin matemaatikat ning oh seda imet, ma sain MIDAGI selgeks! Üle pika aja. Nii hea tunne on.
Ning seejärel võtsin läbi inglise keele, milles homme töö tuleb. I feel speccul. Smart, too.

Ja ma sain kaks nätsupakki. Kusjuures see on kõige põhilisem homse päeva juures. Proovin ainult seda närida ja muud midagi mitte süüa. Sellest peaks tulema siis selline kerge "Paastumine" kui seda nii üldse nimetada saab. Igaksjuhuks kannan pudelit veega ka kaasas. Dieedipidamine ei ole aga üldse mingisuguseid edusamme toonud. Jaaaah, ma peangi dieeti. Nüüdsest.
Vaatab, kas saan oma soovitud kaalu või mitte (tegelikult ma isegi ei oska kahtlustada palju ma üldse kaalun, kuid arvan, et midagi üle 200, võimalik, et natuke isegi rohkem). Tahaks mingisugust muutust oma välimuses teha. Siiamaani olen ma tulnud ainult mustade juuste peale, kuid selle jaoks tahan ma natuke enda omi veel kasvatada. Jälle igatsen oma pikki juukseid. Nõme, et ma need Nii ära rikkusin ja eelmisel aastal lasin taas ära lõigata. Praeguseks oleksid nad ilmselt kaks korda pikemad kui praegu. Oh well, vigadest õitakse, mitte et ma seda tegelikult teeksin.