Isn't something missing?

No ma ei teagi millest alustada? Ehk sellest, et ma olen haige, mu pea valutab kohutavalt, mul on igasugused palaviku sümptomid olemas, aga mul on alajahtumine? Hüpotermia rokib.
Peaks mainima, et taimetoitlus hakkas tõesti mu immuunsüsteemile peale. Haigus algas mingisuguse imeliku peavaluga ja siis oli selline minestamise tunne. Lõpuks tohtisin koju minna ja selle hüpotermia juures, mis mul on, oli mu palavik 36,8 ning mul oli tunne, et ma olen suremas.
Alles hiljem, öösel umbes kell 12 hakkas palavik alanema ja mul oli see jõudnud 35,5'ni, mis on isegi päris normaalne juba. Vahepeal on see isegi alaneda jõudnud, kuid peavalud säilivad endiselt ja samuti ka liigese ja krambisarnased valud.
Ja kõik need päevad olen ma endiselt filme vaadanud kuigi täna otsustasin rohkem inimestega kommunikeerida ning läksin foorumitesse kus ma varem päris aktiivne olin. Kuid mu pea on ideedest tühi. Ma ei tea mida kirjutada, öelda või isegi teha, niisiis kuulan ma oma peavaluga muusikat. Lamedat muusikat isegi.
Niiet vsoo. Kõik.

Rohkem

Ma ei olegi kindel kes seda blogi üldse loeb kuid see selleks.
Kirjutan siis.

Minu elus, nagu arvata oligi, pole selle lühikese aja jooksul mitte midagi toimunud. Vähemalt mitte midagi märkimisväärset ega huvitavat.
Elan täiesti tavalise inimese elu, käisin eile kooriga esinemas, sain muusikakooli tunnistusele viied (üllatav, kuid isegi selle ühe kuuga teenisin ära kaks toredat hinnet, 5. Usun, et õpetaja tegi seda haledusest sest ma ei oska enam mitte midagi), tõmbasin oma arvutisse igasuguseid uusi filme ning ma tunnen ennast tühjalt.
Viimasel ajal, tänu õudusfilmidele, kui neid üldse nii nimetada saab, pole ma üldse endast välja läinudki. Mul on vahepeal selliseid hooge olnud (mõni kahtlustab, et bipolaarne, mõni kaalutleb skisofreeniat, oleneb jälle kuidas ma mida teen).

Seega jah, endiselt igav elu. Kuid Jõulud on saabumas ja pärast tüli vanema vennaga ei teagi kuidas me üldse neid pidama hakkame. Sest ma usun, et ma ei julge ega taha talle enam otsa vaadata, sest ma juba tean, et ta ei salli mind. Sest ma olen Mina ise, riietun süngelt ja ei ole nagu tema tüdruk ja teised sõbrannad. Tunnen ennast alati sellepärast idiootsena ja alati on tahe ennast muuta nendesarnaseks. Ja ma üritasin seda teha, kuid see katse ebaõnnestus. Ma hakkasin musta veelgi rohkem kandma (kuigi täna leidsin teise pluusi, mida kandsin tund aega. Siis vahetasin selle musta vastu välja).

Kuid viimase posti kirjutamisest pole Mitte midagi juhtunud. Tõesti. Üks sõbranna käib pinda, et ma olen liiga üksi ja see võib olla ka põhjus, miks ma nii "emo" olen. Siis tahab ta, et ma saaksin vaheajal ühega oma eksidest kokku. kuigi see ei tekita minus ebamugavust, ei ole mul lihtsalt tahtmist minna ja kolada selle poisiga (olgu, mehega) ringi. See on masendav. Armastus ei ole minu jaoks. Jaaah, vahepeal tunnen küll nõmedalt ja tunnistan iseendale ka, et mul oleks vist tõesti kedagi enda juurde vaja, kuid see tunne kaob kohe kui olen omale need sõnad meelde tuletanud. Ma ei seedi seda asja. See on mõttetu ajaraiskamine.
Ning mulle soovitati täna igasutuste ulmefilmide ja õudus actionite asemel romantilisi filme vaadata. Appi kui armas oli see, et tal vajus suu lahti kui ma ütlesin, et olen vaadanud paar korda mõnda romantilist filmi (Step up 1-3 loeb ka, eks?).

Lisaks on mul kindlaks määratud see, et ma lähen haiglasse. Ja mitte kõigest opile, vaid nüüd kirjutati mulle ju ka antidepressandid välja, kuid ma veensin ema, et mul ei ole neid vaja. Ei olegi. Ma saan ideaalselt oma probleemidega hakkama ja kui ma isegi tulevikus ennast lõikuma hakkan (jälle), siis on see Minu oma asi. Pagan, see on minu nahk, kuhu jäävad need armid. Ega ma ju teisi ei lõika, eks ole? Või siis hoian ennast tagasi nagu ma juba oma neli-viis aastat teinud olen. Piisavalt paljud asjad on õpetanud mind ennast vaos hoidma.

Varsti on ka jõulud. Kui ma nüüd kirjutan igast asjast mis minuga viimasel ajal juhtunud on, siis sellest ka. Jõulud. Ma ei ütleks küll, et need mu lemmikpühad on, kuid nad on toredad. Ma sain enda tuppa ka ühe valge kuuse ja see on päris nunnu. Küll aga pole see minu oma. Seevastu tean ma, et ma ei saa see aasta erilisi kinke sest ema tegi remonti ja kogu raha läks sellele. Ega ma ei küsi ka midagi. Ta lubas, et ma saan sünnipäevaks uue süntesaatori (olgugi, et ma eelistaksin klaverit. Ehitaksin kasvõi ise omale rõdu, et see siia ära mahutada) ja pealegi pean ma oma uut diivanit, tapeeti, imelikku kappi kuhu mahuvad ära kõik mu riided ning igasugu muu kammajaa kingitusteks. Mul poleks mitte midagi selle vastu kui ta kingiks mulle uue keeleneedi. Või siis tavalise huuleneedi ja kanüüli ning ma teeksin omale ise midagi toredat.

See ongi vist kõik. Ma tunnen kaasa lugejatele. Ma ise ka ei viitsiks kellegi võõra loba lugeda.

Bai bai ja häid jõule.

Wee! I won!

Päris üllatav on see, et ma sain sellega hakkama ning kirjutasin üle 50 000 sõna, eks? Nüüd olen ma ametlikult määratud võitjaks (olgugi, et mul läks neetult kaua aega enne kui ma aru sain, kuidas kogu see kinnitamise asi läks, kuid see selleks). Nüüd ootan ma järgmist võistlust. Ma ei teagi, mul tekkis selline kirglik kirjutamise hoog. Ilmselt ei haju see mitte kusagile, sest nõndanimetatud kood on aktiveeritud. Ma olen lapsepõlvest kirjutanud, alustades siis väikestest luuletustest ja haikudest ning alles 11-12 aastaselt pöördusin järjejuttude poole. Masendav. Aga jah, eks me kõik läbime sellise jama perioodi, haha.
Nüüd, need, kes loevad ja need, kelle tundeid ma riivasin - ma ei kavatse seda idiootset juttu mitte kusagil avaldada. Ma tean juba lihtsalt seda vaadates, et seal on kohutavalt palju neid vigu ja sõnastus on idiootne, kuid ma olen vähemalt sellega rahul (enam ei julge lugedagi. XD)



Nii tore on, kui ma siiski võitsin midagi!

Kuid kogu selle võitmisasja juures on üks nõme asi see ka, et ma jäin haigeks. Külmetus. Ning alajahtujatel ei näita ju palavikku, mis tähendab ka seda, et hoolimata oma kohutavast nohust ja valusast kurgust (ma lähen vist operatsioonile ka), kõnnin ma suhteliselt jääkuubikuna ja üsnagi kahvatuna ringi.
Kõige toredam on muidugi see, et tänu neetidele on mul väga lahe nina nuusata ja muud actionit teha, et nohu ära kaoks. Kuid elab üle. Haigus, olgugi, et ma olin kindel, et see talv ei jää ma enam haigeks, hakkab loodetavasti üle minema.

Kõike head teile!

MA ARMASTAN PÄHKLEID!

Kuid see ei puutu teemasse.
Täna ma ei käinudki koolis. Jah, selline tola olengi. Täna läksin hoopis Jänedale, kus sain natuke aega oma endiste koolikaaslastega olla.
Ausaltöeldes oli kõik päris tore. Ingrid ei olnud muutunud, Annu oli seesama ja Valdis ka. Teised olid täpselt samasugused. Vb olid juuksed natukene pikemaks kasvnaud, ei tea. Joonlauda kaasas ei olnud.
Masendav on aga see, et olen võõrdunud neist. Teemasid leida oli hoopis teistmoodi kui varem. Raskem kui aus olla. Ühise keele leidmine polnud aga nii vaevarikas. Tean ju neid päris mitu aastat.
Kuid sellegi poolest nalja sai ning see oligi päeva kogu mõte. Mind lubati isegi üheksanda klassi kahte viimasesse tundi (just selleks ajaks ma kohale jõudsingi, olgugi, et planeerisin varasemat aega) ning seejärel suundusime kõik võimlasse, kus nad harjutasid natuke oma kava, mille liigutused olid enamasti kerged, peale esimese muidugi. Võimlas pugesime Annnuga mingisugustesse kappidesse kuni Birgit viimaks tuli ja uksed lahti tegi.
Siis me pidime välja ronima. Pff.

Pärast seda läksime tagasi kooli. Ingrid, Valeria ja mõned teised bussi ootamas ning mina ema, kes pidi mulle Jänedale järgi tulema. Seal tantsisime natuke valssi ja Inga sai mõned uued liigutused selgeks. Loodetavasti ei unusta ta need ära. Ning siis vahetasime natuke mõtteid fotosessioonide kohta. Ma ei tea, kuidas mul küll õnnestub, kuid ma üritan ise ka sellega tegelema hakata (tema tuleb esimeseks katsejänes-modelliks. Ta on mu meigikatsed nagunii üle elanud, elab ka selle).

Ning siis ongi ka kõik. Direktoriga sain imekombel hästi räägitud ja eelmise klassijuhatajaga, kes ütles, et ma olen kohutavalt kõhnaks jäänud ning siis... Jah. Vso.

pärast seda sain ma Mandleid, mis olid Indiast toodud ning olen õnnelik :)

Nii imelik on taas blogisse kirjutada, olgugi, et ideed täielikult puuduvad. Sattusin täiesti juhuslikult siia sest mulle meenus selline asi nagu Header. Ja mulle tuli pähe, et võiks seda muuta natuke, kuid siis kadusid kõik mu ideed ning ma otsustasin lihtsalt panna oma lemmiku nime, Brian Coma White sinna.

Olgu, enamusi on huvitanud mis sõnu ma loen oma msnis. Teil on õigus, need ei ole tõepoolest msnis räägitud inimestega sõnade arv. asi on selles, et ma ei viitsiks neid kokku lugeda ja teine asi see, et ma ei suhtle kellegagi nii palju. Inimesed on mu unustanud, mis on masendav, kuid vahel on see hea eelis. Mitte keegi ei sega mind siis kui ma vajan mõningaid hetki üksiolemiseks.
Niisiis, põhjus, miks ma sõnu lugesin, on NaNoWriMo. National Novel Writing Month. Kuuga oli vaja 50 000 sõna saada. Rohkemgi veel. Kuna ma rohkem ei viitsi kirjutada (seda täna), siis ma ei teegi midagi. Ületasin minimaalse piiri ning olen vaba.

Kuid see ei ole eriti asi, millest ma rääkida tahaks. Põhimõtteliselt pole minu elus mitte midagi huvitavat toimunudki kui aus olla. Värvisin juuksed vahepeal siniseks ning olin nendega umbes kolm nädalat kuni mind saadeti tagasi juuksurisse ning sunniviisiliselt pidin nõustuma oma juuste ülevärvimiseks. Praegu olen siis tumepruun, mis võib esmamuljel isegi must tunduda. Ja mulle üritatakse teha mingisugune stiilimuutus, kuid raske on uskuda, et ma suudan mustast ära öelda. aastatega on see värv mulle lihtsalt niivõrd palju külge kinni kasvanud. Raske on kanda isegi heledamaid toone, kuid ma ei hakka nüüd väitma, et ma ei Suuda selliseid riideid kanda. Näiteks oli mul seljas ükskord sarlakpunane pluus vms. Ja sinine pluus... Kuid see ei puutu asjasse.

Liigume põhjuse juurde, miks ma ei ole nii kaua siia kirjutanud. Ma ei viitsinud. Ütlen ausalt. Nagu enne mainisin, siis mul ei olnud ideid ja huvi ka puudus. Mida ma ikka kirjutaks? Igapäeva elust? See, kuidas ma üles ärkan, mis hinde ma koolis sain, milline mulje jäi jne? Vaevalt. See ei ole isegi minu enda jaoks huvitav. Kuid hetkel üritan oma aega sisustada millegagi, mis oleks vähegi kasulik. Kodused tööd on tehtud ning tõmban omale Edward Scissorhandsi alla. See on vist mingisugune tragöödia ja mõni ütles, et pisara tõi silma. Vaatab siis kuidas minu enda RAUDSED närvid sellele romantikale vastu peavad. Ma ei ole üldse selline inimene, kes kannataks tegelikult selliseid filme, kuid midagi ei saa ju öelda. Huvi tekkis ammu selle filmi vastu ning siis miks ka mitte? Kui ma isegi pillima hakkan, siis võib Tim Burton rõõmustada. Respect sellele onule.

Ning praeguseks siis kõik.

aidaa.

INGRID

Pühendan selle postituse inimesele, kelle nime ma sinna ülevale pealkirja lisasin.
Niisiis, Ingrid.
Ma tulin Jänedale viiendast klassist. Mäletan täpselt, et siis me eriti ei suhelnud ja siis kutsusite te mind kevadel poole veel nõiaks ka kui ma mingisuguseid imelikke trikke esitasin teile. Neist ma aga enam midagi ei mäleta. Eriti ma enam ei mäleta selle kohta. Me isegi ei vahetanud paari sõnakestki ja põhimõtteliselt möödusime me üksteisest nii, nagu ei eksisteeriks me üldse üksteise jaoks.
Kuues klass möödus ka nii. Me suhtlesime vahel harva. Ilmselt oli see mingisuguses tunnis või vahetunnis ja kuna sa oled endistviisi mu venna klassiõde, siis jahm...
Aga alles seitsmendas, kui Taimi meie kooli tuli ja mina, samuti kui üks uus õpilane, võtsin ta kiirelt oma 'tiiva' alla. Paar päeva hiljem tulid sa ka meie juurde rääkima. Ise sa põhjendasid ennast nii, et sa tahtsid näha kes on see uus tüdruk, kes meie kooli tuli. Aga tead mis? Ma mäletan sind endiselt sellisena nagu sa olid. Breketitega ja pruunide juustega. Peaks mainima, et sa näed blondina palju parem välja. :)
Aga pärast seda kui sa meiega ühinesid, hakkasime me rohkem suhtlema. Ma olen endistviisi üllatunud, et kuidas sa suutsid üle elada minu muutuse. Ma olin ju tol ajal muutunud täiesti mässumeelseks, sõimasin, protestisin kõige vastu valjuhäälselt ja pmst kehastasin poissi tüdruku nahas. Muhe, kas pole? Sellegi poolest olen ma sulle tänulik, et sa olemas oled ja minuga endiselt suhtled, sest tänu sinule on minu elu sellise pöörde võtnud ja on ainult väheseid inimesi, kes minu elu on mõjutanud. Ja üks neist vähestest oled sina. Pea seda meeles, sest ma ei ütle seda enam kunagi.
Lisaks sellele, on sinuga veedetud aastad väga toredad olnud. Me koos avasatsime, et oskame laulda kõrge häälega ning me oleme koos läbi elanud igasuguseid asju. Kui me koos kusagil oleme, siis olen mina enamasti see, kes meil margi alati teeb ja sina oled millegi pärast rahulik. Isegi uskumatu, et me üldse sõbrad suudame olla, sest nagu sa Viru katusel ütlesid, siis me oleme nii üllatavalt erinevad, et see on üldse imelik, et me koos sõbrad oleme. Aga oleme ju!
Meil on sinuga olnud alati nii lahedad ideed. Või lahedad teod. Kasvõi see, et tõmbasime spordipäeval enamuste ees omale mingisugust pulbrit ninna ja tegelesime oma asjadega edasi. Sa oled kannatlik ja aus. Nagu Ausid ikka, kas pole? :D
Lisaks sellele ma mäletan meie lahedaid retki mööda Jänedat. Kord olime järve ääres, siis olime igal pool mujal. Ka mäletan me sinuga koos jõime. Seda kus aga võimalik. Kord sinu korteris, siis Taimi juures ja siis sa jõudsid täis peaga kooli diskole. Ja jäid vahele XD XD  ja tead mis, ma ei taha enam seda teha. o_o XD Ma mõtlen joomist. Aga ma usun, et kuna sa oled niisugune hea südamesõbranna (mis siis, et ma sulle ei hakka oma südant puistama) siis võime kunagi koos juua. Jälle :3
Nii, mida ma veel siia kirjutan?
Noh, sinuga on nii lahe pedepoisse fännata, sinuga on lahe neid imelikke fotosessioone teha ja sind on väga lahe meikida ja muudmoodi sind retsida. Ahjaa, lisaks sellele vihkasid sa mu lemmikmuusikali. No tead küll, see kus see laulja torkas omal keset lava silmad küüntega välja. Aga sa pead nõustuma, tal on imeline hääl!
Ning lisaks sellele kõigele - mina ja sina hakkame nüüd KOOS tantsima. Kuid seekord mitte koolis, keset saali ja nii, et KÕIK näevad meie jaburaid vigu, kuid sellegi poolest olid üritused lahedad, aga ei. Seekord tantsime ainult kahekesi. Vb suudame isegi kellegi juurde värbata, aga noh... kes ikka kannatab välja meie idiootsed ekstreemsused?
Ei, ausalt, sinuga on enamasti tore kõike teha. Kasvõi need imelikud emomomendid kus me mõlemad olime Emod, ka need olid omal moel lahedad sest me mõlemad elasime ju need jaburad asjad üle (ma pole siiamaani oma emomomentidest üle saanud, aga kedagi ei koti).
Ohjah, ja siis ma mäletan Summerit ka. Issand kuidas me nägime vaeva selle posteriga. ja issand kui nõme see minu poolt oli kui ma ära kadusin, et oma vanade tuttavatega rääkida ja hiljem tagasi tulin, kuid pidin omale mujal rahva seast koha leidma. Aga ma olin päris lava ees isegi. Ning siis ma ei leidnud sind pärast üritust üles ja sa olid mu peale VÄGA solvunud, aga me suutsime kuidagi ära leppida. Vastandid tõmbuvad, hah.
Jah, ja et siis selline sa oledki. karvane ja suleline ja vuntside ja vurrudega.

"It's Todd now, Sweeney Todd, and he will have his revenge.", "They all deserve to die!"

&

"Why so serious?"

Need on mul vist eluaegsed lemmiktsitaadid. Sweeney Todd ja The Joker on lihtsalt liiga head, kuigi see ei puuduta eriliselt tänast "põhiteemat" selle kohta, mida ma kavatsen kirjutada.
Täna oli koolis retsimine. See oli tõepoolest kuidagi hiljapeale kisutud, kuid vähemalt oli hakanud lund sadama. Praegugi veel natuke sajab ja minu tore roheline aed on muutunud nüüd valgeks. Imekombel jõudsin ma isegi õigel ajal oma kaamera haarata ja sellega mõned pildid lumesajust klõpsata. Lumi, lumi, LUMI on lihtsalt ülitore asi. Ja see tähendab, et varsti tuleb talv ja talvel on minu sünnipäev. Masendav tegelikult.
Igatahes -retsimisest. Seda kõike lühidalt kirjeldades siis: meile topiti selga mingisugused valged kosmosekostüümid, joonistati nina ja vurrud, maaliti ka korralikud kulmud peale. Mõni sai omale lopsaka ükskulmu. Seejärel pritsiti meid küüslaugumahlaga, viidi aulasse ja me pidime seal hammastega kinni hoides pisikest kalakest edasi andma. Kaotajad pidid igaüks ühe kalakese ära sööma. Surnud muidugi, kuid sellegi poolest ajas mul juba see südame pahaks, et ma olin seda kilu hammaste vahel hoidnud. Liha ju ei söö, see ka mõjutab. Pärast seda pidime seitse ringi jooksma ümber pesapallikurika (laup vastu selle käepidet vms) ja hiljem, muna suus, ühe kukerpalli tegema. Jumal tänatud, et meie võistkond võitis. Ma ei suudaks süüa pekki, mis oli kakaoga kaetud. Meil seoti jalad ka kinni ja mina ning mu klassiõde pidime nii neljandale korrusele minema ja sealt tunni lõpust alla ka, kus me pidime kaheteistkümnendikke natuke teenindama. Viima nende kandikud ära. Sööklas lõigati meie teip lahti ja me olime taas rõõmsalt lahus. 

Lõpus tuli mingisugune "karaoke" võistlus, kus meile anti lugu, selle sõnad ja hiljem ka lipik keda järgi tegema pidi. Ja arvake ära kelle ma sain? Arnold Oksmaa ja mis kõige hullem - ma sain Merka loo, mida ma üldse esitada ei osanud. Lisaks oli nõme see, et kuna kõrvaklapid topiti veel pähe ka, siis ei kuulnud ju ise ka kuidas sa laulsid (olgu, ma kuulsin, ma tõmbasin need pisut kõrvale selleks, et natuke saalist aimu saada. Muidu ei oleks ma sõnagi suust saanud sest käed värisesid isegi kohutavalt). Pärast seda pidime laulma Justin Bieberi - Baby't kõik koos ja kirjutama 12. klassile Oodi. Pärast kuuendat tundi andsime neile vande ja nüüd olen ma Täie vaimuga gümnaasiumi õpilane. Muhe.
Ja kuna mu elu on nüüd veelgi igavam, siis ma ei ole võimeline enam mitte midagi huvitavat kirjutada.

1.

Ma isegi ei tea kuhu minu eelmine blogi kadus. Mind täitsa masendas see, et kuigi ma teadsin endaarust parooli, ei saanud ma seda kuidagi tagasi. Seetõttu tegingi uue kasutaja, briancomawhite ja üritan siin vähemalt korra päevas käia, et mõnda huvitundvat isikut kurssi viia sellega, mis minu elus toimub.
Esiteks olen ma aru saanud, et blogindus on siiski väga populaarne noorte seas ja see üllatab mind sest kui rääkida välja kõik oma mured internetis välja ja keegi tuttav loeb, siis on ju hiljem natuke imelik talle otsa vaadata. Aga ei, mina ei kavatse siin oma muresid kurtma hakata. Ja ma ei vaja ka kellegi õlga millel nutta. Elu on selle jaoks juba niigi liiga nõme ja veel nõmedamaks ei taha ma seda muuta.
Teiseks - kool imeb. Mitte sellepärast, et mõned karvased idioodid nimetavad mind emoks. Ühele tahtsin juba kallale minna, aga piirdusin vaid sellega, et võtsin sööklas hapukoore kausi ja tahtsin selle talle juustesse sisse möksida kui ta ise sekund hiljem juba põgenes, ajades ühe poisi taldriku maha, mis (loodetavasti) miljoniks killuks pudenes. Tore, ta pidi seda koristama. Kui nüüd aus olla, ootasin ma isegi kättemaksu. See jäi minu üllatuseks tuletama. Vaimustav! Ehk ta kartis, et mul on hapukoorepakk taskus? Loodame. Aga põhiline põhjus, miks ma kooli vihkan, on see, et ma pean nii vara tõusma. Ja ma tahan magada, kuid sellegi poolest pean ma ju esimese äratuskella helina saatel ennast voodist välja ajama, teekannu kohvi/tee jaoks keema panema ja ema äratama minema. Ohjaa, ma olen nii hoolas, et teen seda ise, mitte tema ei ärata mind. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et hoolimata sügavast unest ärkan ma liigagi hästi ja kiiresti (või õigemini saan voodist välja). Ja KODUSED TÖÖD! Gaah. Ei, gümnaasium on tore, aga ma EI viitsi neid teha enam. Terve see nädal on nii idiootselt laisk olnud minu puhul. Ei viitsi, ei viitsi, ei viitsi. Homo olen, mis teha.
Ja kolmas... ma ei tea. Sain koolis omale sõbrad? LOL, ma usun, et tegelikult olen nende jaoks kuidagi tüütu, aga no... See ongi vist see extra credit of being me. x3
Neljas - mul on imetore kass, kes armastab mind küünistada, mööda mu selga üles ronida ja kas minu nägu (põski) küünistada või siis küüned pähe lüüa, mu kõrvu hammustada ja pärast seda arvutiekraani närida. :)